Tuugen kui Eesti tüliõun

12.10.2025

Avaldatud muudetud kujul EPL Delfi portaalis 14.10.2025: Iva pole enam ammu tuulikutes, vaid vastutustundetus poliitmanipulatsioonis  

Kohalike valimiste üks põhiteemasid mitmes paigas üle Eesti on võitlus tuuleparkide vastu. Arvan, et asjatult – ning mitte seepärast, et tuugenid oleksid niikuinii tulemas. Vaid seepärast, et suure tõenäosusega enamikes kohtades need nimelt ei tule. Tuugenite vastase võitluse põhjuseks jääb nõnda kas puudulik informeeritus või sihilik poliitmanipulatsioon – või siis mõlemad korraga. Tuulikud on aga vaid kattevari, kaalul on Eesti omavalitsuste toimevõime. Olemata tuuleenergia tingimusteta pooldaja, näen ohtu, et koos pesuveega visatakse ka laps täie hooga aknast välja.

Maainimeste esindatuse kaaperdamine

Tuulikuvastasuse taga olid antropoloog Aet Annisti sõnul algselt maainimeste seas kasvav usaldamatus riigi suhtes ja teadmatusest tulenev ebakindlus. Rahulolematuse viis järgmisele tasandile tendents, et rohepööre kippus nii Euroopa kui Eesti poliitilise eliidi seas muutuma kriitikavabaks rohevaimustuseks. Kergekäeliselt oldi valmis maksumaksjate kulul rahastama miljardilisi investeeringuid, mille ärianalüüs oli puudulik. Halvemal juhul naeruvääristati selle juures oponente, kes kainest talupojatarkusest tulenevalt esitasid tülikaid küsimusi näiteks  tuugenite eluea, halduskulude ja keskkonnamõjude kohta.

Mida külvad, seda lõikad. Aastakümneteks tahaplaanile surutud maainimeste protestihääled haaras osavalt enda kontrolli alla populistlik seltskond, kelle eesmärgiks on senise poliitilise süsteemi lammutamine ning tekkinud segaduses võimu haaramine ja ligipääs maksutuludele sellises mahus, mis poleks võimalik senise demokraatliku ühiskonnakorralduse raames. Kakskümmend aastat tagasi oli nende kontrolli all vaevu 1% valijatest. Kuid pärast Rahvaliidu väljalangemist parlamendist kaaperdati suur osa nende liikmeskonnast ja valijatest ning nii omandati parlamenti ja valitsusse pääsemiseks vajalik kriitiline mass. Ka uue partei nimi võeti luba küsimata üle 20 aastat varem tegutsenud rahvuslikult erakonnalt. President Arnold Rüütel, kes maarahvast hooliva riigipeana tegi põhimõttelise valiku Euroopa Liidu kasuks, jäi maskoti tänamatusse rolli euroskeptiliselt häälestatud seltskonna käes, kes tema poliitilisi põhimõtteid tegelikult ei järginud ning ei hoolinud ka Eesti ühiskonna tasakaalustamisest. Seda mõistes otsustaski pika kannatusega president lõpuks koos abikaasaga lahkuda erakonnast, mille auesimees ta seni oli.

Energiapoliitika kõikumine

Kui Euroopa Komisjon eesotsas Ursula von der Leyeniga asus aktiivselt läbi viima põhimõttelise tähtsusega rohepööret, haistsid ka Eestis nii ettevõtjad kui poliitikud kapitali teenimiseks seninägematuid võimalusi. Kaja Kallas väljendas peaministrina oma advokaadiaastaist pärit varjamatut umbusku nii põlevkivienergeetika kui seda edendava Eesti Energia suhtes. Eesti suurim riigiettevõte sattus strateegiatasandil segadusse, mille tagajärgedeks on tänini kestev turuväärtuse kahanemine, vähenev suutlikkus riigile dividende teenida ja uusi investeeringuid kaasata. Valitsus ootas küll riiklikult energiafirmalt tulu, kuid ei soosinud selle teenimist. Tänaseks on Eesti Energia kontserni krediidireiting kehvem kui analoogsetel ettevõtetel Lätis ja Leedus ning kõigub piiril, millest alates ettevaatlikumad välisinvestorid rahapaigutustest hoiduvad.

Sõda Ukrainas paiskas segamini kaardipaki ka Eesti energeetika jaoks. Riigi lahtiühendamine Venemaa energiasüsteemist muutus edasilükkamatuks vajaduseks. Ent ikkagi sai Ukraina sellega hakkama vahetult sõja eelõhtul, Balti riigid alles kolm aastat hiljem.

Eesti-sugusel väikeriigil saab olla vaid mõni üksik fookusteema, mille juures võimul olevad poliitikud julgevad suhteliselt mandaadivabalt ja avaliku arvamust mudides teha mahukaid investeerimisotsuseid. Kuni sõjani tundus selleks olevat energeetika, ent nüüd on konkurentsitult fookuses kaitsevõimekuse arendamine. Tõsi küll, kaitsetöösturitelgi on juba põhjust rahulolematuseks, kuna riigi veskid jahvatavad sõjaohust hoolimata liiga aeglaselt ja korrapäratult. Ent energiateemad on selleks korraks tipp-poliitikute silmis oma seksikuse kaotanud. Enam ei kliki.

Tuuleenergia parim aeg taas möödas

Veel kaks aastat tagasi lobistasid Eesti valitsust mitme suure Euroopa tuuleenergia-ettevõtte võtmefiguurid – lootuses, et lõpeb vahepealne kümne aasta pikkune seisak. Nüüd aga võiksid tuulikuvastased tähele panna, kuivõrd Eesti energiapoliitika on viimase aasta jooksul muutunud. Peaminister Kristen Michali seisukohad erinevad põhimõtteliselt nendest seisukohtadest, mida ta viis ellu kliimaministrina Kaja Kallase valitsuses. Põlevkivienergeetika, mis aastakümneid kindlustas Eestile energiasõltumatuse, on pääsenud peksupoisi rollist ja saanud ajapikendust. Tuule- ja päikeseenergeetika arendajad on saanud selge signaali, et valitsus ei kavatse nende edulugu enam rahva rahaga kinni maksta.

Kindlasti ei peaks ettevõtjatele seda pahaks panema, kui oma ärimudel rajatakse riiklikele dotatsioonidele. Töö on ju tellija materjalist. Tuuleenergia arendajad lähtusid oma äriplaanides mõistagi eeskätt kainest kalkulatsioonist, mitte ideelisest eelistusest tuulikute kasuks. Ilma riigi dotatsioonita ei suudaks enamus neist energiatootmise alustamiseks vajalikke investeeringuid teha ega ka laenuraha saada. Seetõttu on praeguseks selge, et otsitakse võimalusi oma nägu säilitades viisakalt väljuda perspektiivituks muutunud ärisuunast. Kohalike ja rändaktivistide tulihingeline NIMBY-võitlus on seejuures täiendav, kuid sugugi mitte põhiline argument tuugeniehitusest loobumiseks. Suurema investeerimissuutlikkusega arendajatel, nagu on nt Sopi-Tootsi tuulepargi juba käivitanud Enefit Green, ei ole nendes oludes põhjust enam uusi alasid rajama hakata.

Uusbolševismi pealetung

On aga üks poliitiline erakond, mis kultiveerib oma poolehoidjate mobiliseerimiseks ja poliitiliste lõhede kinnistamiseks alandatust ja solvatust ka siis, kui selleks põhjust ei ole. See erakond on andnud lava ja kampaaniaraha paljudele kohalikele aktivistidele, rakendades nende usinuse oma poliitilise agenda teenistusse. Iva pole enam ammu tuulikutes, vaid vastutustundetus poliitmanipulatsioonis. Kui teadlased väidavad, et tuulepargid ei põhjusta inimestele tervisehädasid, neid ignoreeritakse või süüdistatakse kinnimakstuses. Nendes valdades, kus too erakond on võimu juures, on juriidiliselt ebapädevate otsuste tegemisega planeeringuid katkestades juba raisatud kümneid tuhandeid eurosid maksumaksja raha. Nendes valdades, kus alles taotletakse võimu, külvatakse hirmu ja usaldamatust enamasti senise vallajuhtimise, aga halvemal juhul ka Eesti põhiseadusliku korra aadressil.

See kõik on juba olnud. 120 aastat tagasi läksid revolutsioonilised töölised linnast maale mõisasid põletama ja viha õhutama. Kohalike talupoegade kanda jäi ränk hind -  mahalaskmised, ihunuhtlus, ahervaremed, mõisatega seotud majanduse ning külade elujõu allakäik ja töökohtade kadu. Lenini juhtimisel külvasid bolševikudki esmalt sõgedat klassiviha „reaktsiooniliste elementide“ suhtes, võimule saades aga asusid likvideerima ka veidi pehmemat teguviisi eelistavaid sisevaenlasi ehk menševikke.

Ajalugu ei pruugi korduda farsina, vaid uue, teiselaadse tragöödiana. Harimatuse ja sallimatuse võimendamiseks on sotsiaalmeedia osutunud kõikvõimsaks tööriistaks. Kohalikud vihakülvi volinikud kõrvuti anonüümsete trollidega taastoodavad proletariaadi revolutsioonikomitee jutupunkte ega mõista oma lihtsameelsuses, et ka nendega manipuleeritakse - iga revolutsioon õgib esmalt omaenda lapsi.

USA sugune suur majandus suudab ehk oma sisemise lõhestumise siiski üle elada – too big to fail. Aga Eesti väikesearvulised ja kergelt haavatavad külakogukonnad võivad sarnase lõhestumise tingimustes minetada igasuguse arenguvõime ja joosta inimestest tühjaks. Noored lahkuvad esimesena. Ning lõpuks ei küsi enam keegi, miks see tüli just tuulikutest alguse sai ja miks Eestis energiahindade kalliduse tõttu töökohad kaovad.